Merikese meenutused

Minu jaoks joksis punase niidina läbi kogu festivali teema - kaasamine. Kuna olin sel aastal festivalil "täiskohaga vanaema" rollis, siis tajusin esimestel päevadel omal nahal, kui eraldatud ja üksildane tunne oli olla eemal "suurte inimeste tähtsatest toimetustest" ja kiikuda või mängida 4-aastase Keiti Mariiga veidi eemal mänguplatsil. Samal ajal oli minu jaoks just seal mänguplatsil tol hetkel palju enam elu - siirast rõõmu, mängu ja põnevust. Niisiis andsid just need erinevad tunded - rõõm ja mängulust ühelt poolt ning üksildus ja eraldatus teiselt poolt - mulle impulsi väljendada suures grupis, kui väga ma väärtustan seda, et me looksime koos kultuuri, kus nii väikeste, nende hooldajate-vanemate, kui suurte vajadustest hoolitakse võrdväärselt. Et me looksime kultuuri, kus lapsed ei oleks ainult oma vanemate-vanavanemate "eraasi", vaid kus lapsed oleks "kogukonna omad". Mõjutab ju iga üksikisik kogukonda ja vastupidi. On pea võimatu tahta, et kaks inimest (ideaaljuhul - ema ja isa) suudaksid rahuldada kõiki enda ja laste vajadusi 24 tundi ööpäevas 7 peäva nädalas. On ütlemine, et lapse kasvamiseks on vaja tervet küla ja selles on sügav tõetera sees. Tõepoolest kogesin, et selle juba kümnekonna koosoldud päeva jooksul sai mul nii mõnigi kord "patarei tühjaks" ja ma vajasin teiste täiskasvanute toetust selleks, et suuta jälle armastuse ja hoolimisega oma lapselapse jaoks olemas olla.

Rõõmustan ja tähistan, et minu väljaütlemistest said innustust teisedki nii lastega kui lasteta kohaletulnud ning festivalinädala jooksul kujunes meie kogukonnas välja uus kultuur - kultuur, kus inimesed hakkasid julgema abi ja toetust küsida, pakkuda ja vastu võtta. Kultuur, kus lastega peret ei peetud enam eraldiseisvaks nähtuseks, kes peaks oma asjadega ise ja üksi hakkama saama, vaid kogukonna orgaaniliseks osaks, kel on kogukonnale nii anda kui sellelt saada. Nii mõnigi osaleja väljendas festivali lõpus, et alles nüüd koges ta tõeliselt, mida tähendab see, et tema küsimine võib olla kellelegi teisel mitte koorem vaid pigem kingitus - võimalus omalt poolt midagi pakkuda ja ära teha!

Festivali lõpuringis jagasin oma tänulikkust kõigile meile, kes söandasid võtta riski astuda oma mugavustsoonist välja ja abi ning toetust küsida, pakkuda ja vastu võtta. Ning mulle tuli peale inspiratsioon, et me tagasi oma kodudesse, oma naabruskondadess ja kogukondadesse minnes, võtaksime selle uue kultuuri seemned endaga kaasa ja looksime näiteks "naabrivalve" eeskujul "kaelkirjakuvalvet" (kaelkirjak sümboliseerib südame tasandil suhtlemist). Valvaksime, hooliksime ja hoiaksime oma laste, naabrite ja naabrilaste, päris võõraste ja nende laste südameid ja hingi!

Hoolimist ja avatud südant!