Andrese muljeid

Rääkides teistele inimestele oma kogemustest VVS-ga, märkan endas kahtlust: kas ma olen ikka kuuldud, kas minust saadakse ikka aru? Sest minu kogemust kirjeldab metafoor: enne VVS-ga tutvumist olin nagu kala vees, elamas sügavas ja värvikirevas ookeanis koos teiste kaladega. Siis aga viis elu mind veest välja, maismaale, kus kohtasin kaelkirjakut. Seejärel läksin tagasi endisesse elukohta: vette. Kuidas saab üks kala seletada teistele kaladele, milline kaelkirjak välja näeb?


Ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem kogenud niipalju mängulisust ja rõõmu. Austrias oli hetki, kus lubasin endale väljendada end vabalt: tantsisin, muretsemata, kuidas see välja paistab, tantsisin õhtul vihmas ja kallistasin kahte inimest. Samuti olen muretsenud, kuidas mu hääl kõlab, kui laulan. Ühel hommikul Austrias aga polnud seda muret. Istusin Ulrike ja veel kahe inimesega mägede ääres. Tema mängis kitarri ja koos laulsime: "Through your eyes, shines the light, Ma'sh Allah, Ma'sh Allah". See oli puhas rõõm lihtsalt laulmisest. Aitäh ! ! ! Väga vahva oli minna ka Orianega metsa ning proovida väljendada ennast häälega: teha seda häält, mis just parajasti pähe tuleb. Ükskõik, kui "imelikult" see ka ei kõlaks.

Samuti kogesin kui väga ma olen igatsenud ja kui väga ma väärtustan olla osa inimeste grupist. Olla kaasatud ja olla avatud. Kaasatus väljendus nii, et alguse poole polnud mitu inimest rahul sellega, kuidas grupikoosolemised toimivad. Järgmisel päeval korraldasid nad mitu töötuba, kus mõtlesid välja viise, et teha koosolemised efektiivsemaks ja paremaks. Avatus väljendub selles, et soovin kuulda, mis on teiste inimeste südames ja väljendada ennast südamest. Olla teiste ees haavatav. Eriti südantsoojendav oli näha, kuidas suur, vähemalt kahemeetrine mees Sergio tõusis õhtusel jagamisel grupis püsti ja ütles: "I'm gonna cry now and I don't care! ...". Grupis olemise tähtsust meenutab mulle ka see, et ainult koos, ainult üksteist toetades ja aidates, saame iga päev luua sellise elu ja ühiskonna, mis meid toetab.

Samuti kogesin, kuidas siiras soov teisi inimesi toetada kerkib iseenesest esile ("How do you motivate people? - You don't!"). Päeval sain teistelt inimestelt palju toetust, jagades nendega lootusetuse tunnet, mis mul enda elu kohta oli. Sellist lootusetust, nagu mu elu oleks rong, mis sõidab mingis suunas ja mina olen viimases vagunis. Pärast enda avamist ja jagamist avastasin järsku, et mulle tõesti läheb korda, kuidas teistel inimestel minu ümber läheb. Varem olin tihti küsinud inimestelt "kuidas sul läheb?" ja oodanud vastust "Hästi!", kuid seekord tahtsin PÄRISELT ja SÜDAMEST teada. Rääkisin Leo, Oriane ja Wim-ga. Kuulasin Wim-i vähemalt 40 minutit, aidates tal saada selgust ühe suhte kohta.

Usaldus. Kogesin usaldust, et kui vajan toetust, siis seal on inimesed, kes mind toetavad. Inimesed, kes ei soovi mind "ära parandada" või nõu anda, vaid kes päriselt austavad seda, mida ma väljendan ja aitavad mul näha ilusat põhjust enda tegude taga.

Võtsin kaasa ka mõttetera: "If you don't like news, go make your own!".

Andres

P.S. "südamega avatuse" all mõtlen oma mõtete, tunnete ja vajaduste väljendamist. See põhineb eeldusel, et inimestel on ühised inimlikud vajadused nagu enda väljendamine, toit, aktsepteerimine etc. Vajadused ei ole seotud ühegi konkreetse inimese, koha või teoga (nt: ma ei vaja uut Mercedest, ma vajan transporti). Tunded annavad märku, kas vajadused on täidetud või täitmata. Selle eelduse kohaselt on tunnete väljendamine oluline, et saada selgust, mida ma vajan. Kui ma tean, mida vajan, saan valida konkreetseid tegusid, et oma vajadust täita!