Minu jaoks joksis punase niidina läbi kogu festivali teema - kaasamine. Kuna olin sel aastal festivalil "täiskohaga vanaema" rollis, siis tajusin esimestel päevadel omal nahal, kui eraldatud ja üksildane tunne oli olla eemal "suurte inimeste tähtsatest toimetustest" ja kiikuda või mängida 4-aastase Keiti Mariiga veidi eemal mänguplatsil. Samal ajal oli minu jaoks just seal mänguplatsil tol hetkel palju enam elu - siirast rõõmu, mängu ja põnevust. Niisiis andsid just need erinevad tunded - rõõm ja mängulust ühelt poolt ning üksildus ja eraldatus teiselt poolt - mulle impulsi väljendada suures grupis, kui väga ma väärtustan seda, et me looksime koos kultuuri, kus nii väikeste, nende hooldajate-vanemate, kui suurte vajadustest hoolitakse võrdväärselt. Et me looksime kultuuri, kus lapsed ei oleks ainult oma vanemate-vanavanemate "eraasi", vaid kus lapsed oleks "kogukonna omad". Mõjutab ju iga üksikisik kogukonda ja vastupidi. On pea võimatu tahta, et kaks inimest (ideaaljuhul - ema ja isa) suudaksid rahuldada kõiki enda ja laste vajadusi 24 tundi ööpäevas 7 peäva nädalas. On ütlemine, et lapse kasvamiseks on vaja tervet küla ja selles on sügav tõetera sees. Tõepoolest kogesin, et selle juba kümnekonna koosoldud päeva jooksul sai mul nii mõnigi kord "patarei tühjaks" ja ma vajasin teiste täiskasvanute toetust selleks, et suuta jälle armastuse ja hoolimisega oma lapselapse jaoks olemas olla.
Rõõmustan ja tähistan, et minu väljaütlemistest said innustust teisedki nii lastega kui lasteta kohaletulnud ning festivalinädala jooksul kujunes meie kogukonnas välja uus kultuur - kultuur, kus inimesed hakkasid julgema abi ja toetust küsida, pakkuda ja vastu võtta. Kultuur, kus lastega peret ei peetud enam eraldiseisvaks nähtuseks, kes peaks oma asjadega ise ja üksi hakkama saama, vaid kogukonna orgaaniliseks osaks, kel on kogukonnale nii anda kui sellelt saada. Nii mõnigi osaleja väljendas festivali lõpus, et alles nüüd koges ta tõeliselt, mida tähendab see, et tema küsimine võib olla kellelegi teisel mitte koorem vaid pigem kingitus - võimalus omalt poolt midagi pakkuda ja ära teha!
Festivali lõpuringis jagasin oma tänulikkust kõigile meile, kes söandasid võtta riski astuda oma mugavustsoonist välja ja abi ning toetust küsida, pakkuda ja vastu võtta. Ning mulle tuli peale inspiratsioon, et me tagasi oma kodudesse, oma naabruskondadess ja kogukondadesse minnes, võtaksime selle uue kultuuri seemned endaga kaasa ja looksime näiteks "naabrivalve" eeskujul "kaelkirjakuvalvet" (kaelkirjak sümboliseerib südame tasandil suhtlemist). Valvaksime, hooliksime ja hoiaksime oma laste, naabrite ja naabrilaste, päris võõraste ja nende laste südameid ja hingi!
Hoolimist ja avatud südant!
Friday, August 8, 2008
Andrese muljeid
Rääkides teistele inimestele oma kogemustest VVS-ga, märkan endas kahtlust: kas ma olen ikka kuuldud, kas minust saadakse ikka aru? Sest minu kogemust kirjeldab metafoor: enne VVS-ga tutvumist olin nagu kala vees, elamas sügavas ja värvikirevas ookeanis koos teiste kaladega. Siis aga viis elu mind veest välja, maismaale, kus kohtasin kaelkirjakut. Seejärel läksin tagasi endisesse elukohta: vette. Kuidas saab üks kala seletada teistele kaladele, milline kaelkirjak välja näeb?
Ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem kogenud niipalju mängulisust ja rõõmu. Austrias oli hetki, kus lubasin endale väljendada end vabalt: tantsisin, muretsemata, kuidas see välja paistab, tantsisin õhtul vihmas ja kallistasin kahte inimest. Samuti olen muretsenud, kuidas mu hääl kõlab, kui laulan. Ühel hommikul Austrias aga polnud seda muret. Istusin Ulrike ja veel kahe inimesega mägede ääres. Tema mängis kitarri ja koos laulsime: "Through your eyes, shines the light, Ma'sh Allah, Ma'sh Allah". See oli puhas rõõm lihtsalt laulmisest. Aitäh ! ! ! Väga vahva oli minna ka Orianega metsa ning proovida väljendada ennast häälega: teha seda häält, mis just parajasti pähe tuleb. Ükskõik, kui "imelikult" see ka ei kõlaks.
Samuti kogesin kui väga ma olen igatsenud ja kui väga ma väärtustan olla osa inimeste grupist. Olla kaasatud ja olla avatud. Kaasatus väljendus nii, et alguse poole polnud mitu inimest rahul sellega, kuidas grupikoosolemised toimivad. Järgmisel päeval korraldasid nad mitu töötuba, kus mõtlesid välja viise, et teha koosolemised efektiivsemaks ja paremaks. Avatus väljendub selles, et soovin kuulda, mis on teiste inimeste südames ja väljendada ennast südamest. Olla teiste ees haavatav. Eriti südantsoojendav oli näha, kuidas suur, vähemalt kahemeetrine mees Sergio tõusis õhtusel jagamisel grupis püsti ja ütles: "I'm gonna cry now and I don't care! ...". Grupis olemise tähtsust meenutab mulle ka see, et ainult koos, ainult üksteist toetades ja aidates, saame iga päev luua sellise elu ja ühiskonna, mis meid toetab.
Samuti kogesin, kuidas siiras soov teisi inimesi toetada kerkib iseenesest esile ("How do you motivate people? - You don't!"). Päeval sain teistelt inimestelt palju toetust, jagades nendega lootusetuse tunnet, mis mul enda elu kohta oli. Sellist lootusetust, nagu mu elu oleks rong, mis sõidab mingis suunas ja mina olen viimases vagunis. Pärast enda avamist ja jagamist avastasin järsku, et mulle tõesti läheb korda, kuidas teistel inimestel minu ümber läheb. Varem olin tihti küsinud inimestelt "kuidas sul läheb?" ja oodanud vastust "Hästi!", kuid seekord tahtsin PÄRISELT ja SÜDAMEST teada. Rääkisin Leo, Oriane ja Wim-ga. Kuulasin Wim-i vähemalt 40 minutit, aidates tal saada selgust ühe suhte kohta.
Usaldus. Kogesin usaldust, et kui vajan toetust, siis seal on inimesed, kes mind toetavad. Inimesed, kes ei soovi mind "ära parandada" või nõu anda, vaid kes päriselt austavad seda, mida ma väljendan ja aitavad mul näha ilusat põhjust enda tegude taga.
Võtsin kaasa ka mõttetera: "If you don't like news, go make your own!".
Andres
P.S. "südamega avatuse" all mõtlen oma mõtete, tunnete ja vajaduste väljendamist. See põhineb eeldusel, et inimestel on ühised inimlikud vajadused nagu enda väljendamine, toit, aktsepteerimine etc. Vajadused ei ole seotud ühegi konkreetse inimese, koha või teoga (nt: ma ei vaja uut Mercedest, ma vajan transporti). Tunded annavad märku, kas vajadused on täidetud või täitmata. Selle eelduse kohaselt on tunnete väljendamine oluline, et saada selgust, mida ma vajan. Kui ma tean, mida vajan, saan valida konkreetseid tegusid, et oma vajadust täita!
Ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem kogenud niipalju mängulisust ja rõõmu. Austrias oli hetki, kus lubasin endale väljendada end vabalt: tantsisin, muretsemata, kuidas see välja paistab, tantsisin õhtul vihmas ja kallistasin kahte inimest. Samuti olen muretsenud, kuidas mu hääl kõlab, kui laulan. Ühel hommikul Austrias aga polnud seda muret. Istusin Ulrike ja veel kahe inimesega mägede ääres. Tema mängis kitarri ja koos laulsime: "Through your eyes, shines the light, Ma'sh Allah, Ma'sh Allah". See oli puhas rõõm lihtsalt laulmisest. Aitäh ! ! ! Väga vahva oli minna ka Orianega metsa ning proovida väljendada ennast häälega: teha seda häält, mis just parajasti pähe tuleb. Ükskõik, kui "imelikult" see ka ei kõlaks.
Samuti kogesin kui väga ma olen igatsenud ja kui väga ma väärtustan olla osa inimeste grupist. Olla kaasatud ja olla avatud. Kaasatus väljendus nii, et alguse poole polnud mitu inimest rahul sellega, kuidas grupikoosolemised toimivad. Järgmisel päeval korraldasid nad mitu töötuba, kus mõtlesid välja viise, et teha koosolemised efektiivsemaks ja paremaks. Avatus väljendub selles, et soovin kuulda, mis on teiste inimeste südames ja väljendada ennast südamest. Olla teiste ees haavatav. Eriti südantsoojendav oli näha, kuidas suur, vähemalt kahemeetrine mees Sergio tõusis õhtusel jagamisel grupis püsti ja ütles: "I'm gonna cry now and I don't care! ...". Grupis olemise tähtsust meenutab mulle ka see, et ainult koos, ainult üksteist toetades ja aidates, saame iga päev luua sellise elu ja ühiskonna, mis meid toetab.
Samuti kogesin, kuidas siiras soov teisi inimesi toetada kerkib iseenesest esile ("How do you motivate people? - You don't!"). Päeval sain teistelt inimestelt palju toetust, jagades nendega lootusetuse tunnet, mis mul enda elu kohta oli. Sellist lootusetust, nagu mu elu oleks rong, mis sõidab mingis suunas ja mina olen viimases vagunis. Pärast enda avamist ja jagamist avastasin järsku, et mulle tõesti läheb korda, kuidas teistel inimestel minu ümber läheb. Varem olin tihti küsinud inimestelt "kuidas sul läheb?" ja oodanud vastust "Hästi!", kuid seekord tahtsin PÄRISELT ja SÜDAMEST teada. Rääkisin Leo, Oriane ja Wim-ga. Kuulasin Wim-i vähemalt 40 minutit, aidates tal saada selgust ühe suhte kohta.
Usaldus. Kogesin usaldust, et kui vajan toetust, siis seal on inimesed, kes mind toetavad. Inimesed, kes ei soovi mind "ära parandada" või nõu anda, vaid kes päriselt austavad seda, mida ma väljendan ja aitavad mul näha ilusat põhjust enda tegude taga.
Võtsin kaasa ka mõttetera: "If you don't like news, go make your own!".
Andres
P.S. "südamega avatuse" all mõtlen oma mõtete, tunnete ja vajaduste väljendamist. See põhineb eeldusel, et inimestel on ühised inimlikud vajadused nagu enda väljendamine, toit, aktsepteerimine etc. Vajadused ei ole seotud ühegi konkreetse inimese, koha või teoga (nt: ma ei vaja uut Mercedest, ma vajan transporti). Tunded annavad märku, kas vajadused on täidetud või täitmata. Selle eelduse kohaselt on tunnete väljendamine oluline, et saada selgust, mida ma vajan. Kui ma tean, mida vajan, saan valida konkreetseid tegusid, et oma vajadust täita!
Wednesday, August 6, 2008
Suvefestivali sünni- ja ajalugu
Esimene Euroopa vägivallatu suhtlemise suvefestival sündis 2004.aasta suvel Taanis. Alates sellest ajast on ilmavalgust näinud 5 festivali. Taani festivalil lepiti kokku põhimõtted, et festival hakkab rändama ühest Euroopa riigist teise ja igal aastal korraldab festivali erineva riigi vabatahtlike tiim.
Alates 2004.aastast on festival rännanud järgmistes riikides:
2004.a - Taanis
2005.a - Saksamaal
2006.a - Poolas
2007.a - Hollandis
2008.a - Austrias
Pildil on Keiti Marii kaelkirjakuga, mis rändab koos festivaliga järgmisel, 2009. aastal Rootsi!
Festivali korraldajate eesmärgiks on pakkuda kohtumispaika vägivallatu suhtlemise meetodi praktiseerijatele üle kogu maailma (osalejaid on olnud peale eurooplaste Nepalist, Sri Lankalt, USA-st)
Festival on organiseeritud selliselt, et organiseerijad korraldavad majutuse, toitlustuse, loovad raamistiku päevakava näol ja muud praktilised küsimused. Iga osaleja on teretulnud jagama väljapakutud päevakava raames sessioone teemadel, mis talle omased ja südamelähedased. Enamus sessioone on vägivallatu suhtlemise teemalised, kuid samuti on pakutud naerujoogat, salzatantsu, intuitiivset laulmist, provokatiivset nõustamist ja paljut muud.
Osalema oodatakse nii vägivallatu suhtlemise praktiseerijaid (olenemata, kas nad on "alustajad" või "vanad kalad") ja treenereid kui nende igas vanuses pereliikmeid.
Festivali põhirõhk on sellel, et luua nädala jooksul kogukond, kus igaühe vajadustest hoolitakse võrdväärselt. Oluline on viia see kogemus endaga koju kaasa, et siis oma peres, naabruskonnas, ümbruskonnas hoolimise ja üksteisega arvestamise seemneid edasi külvata!
Subscribe to:
Posts (Atom)
